Oma misjonil mill iganes ma sattusin kellegagi rääkima (mis juhtus umbes 25 korda iga päev...seda pole liialdust) minult küsiti samasuguseid küsimusi. "Kust sa oled pärit?" Miks sa tulid Eestisse? ja minu lemmik "kuidas sa nii kiiresti eesti keele ära õppisid. Venelased on siin elanud 50 aastat ja ei oska sõnagi!" jne. Vahest ma ise küsiksin endalt, miks ma siin olen? Miks ma lahkusin oma kodunt ja proovin kõige raskemat keelt omandada, mis on põhimõtteliselt kasutu Eestist väljas. Miks ma ärkan üles vara hommikul ja kohe hakkan õppima usust ja siis lähen välja seda jagama inimestega keda ma ei tunne. Miks ma saan inimeste käest peagu lüüa kuna ma "segan" neid, ja siin lähen edasi järgmisele ukele koputama. Miks ma teen seda kaks aastat ja peale selle, maksan selle eest oma rahaga? Ma ei saa vastata kõikidele nende küsimustele, aga üüritan selgitada veidi tavalise mormooni misjonäri tausta.
Noh, ma ei saa kõigi eest rääkida aga vähemalt enda puhul, tundsin suurt soovi jagada oma usku Jumalast ja Kristusest pärast seda, kui ma lugesin Mormoni Raamatu läbi esimest korda. Mul oli selline mõnus tunne seda raamatut lugedes, mis on raske kirjeldada. Ma teadsin et Jumal mind armastas ja aitas mind isegi iga päevases elus ja ka, et paljud üle maailma ei teadnud seda või lihtsalt seda ei uskunud. Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kirikus on oodatud meestelt peale 19 saamist et nad teenivad misjonil. Seda pole nõutud ja iga inimene saab otsustada ise aga vähemalt võimeliste noorte meeste jaoks misjon on kohustuslik.
Kui noor mees või naine (kes saavad teenida peale 21) tahab misjonile minna, peab ta esimesena rääkima oma koguduse juhatajaga kellel on paberid mida tulevikus misjonäril on vaja täita. See ongi selleks, et kiriku juhatajatel on natuke kergem otsustada kuhu misjonär peaks minema teenima. Umbes kuu aega peale paberite juhtidele saatmast misjoni kutse tuleb postiga koju. See on väga põnev päev eriti kuna tuleviku misjonäri saatus jääb teadmatuks ümbrikus. Mina avasin oma misjoni kutse samal päeval, kui minu sõber. Ta alles oli teada saanud, et teda kutusti Pariisi teenima. Täitsa põnev ja eksootiline! Kui ma lugesin oma kutse ma ei osanud reageerida. Eesti!? Kus see on?! EI! Eesti keel!? Kas see on nagu vene keel? Kui sain teada, et eesti keel on soome keele sugulane, ma natukene kartsin. Olin kuulnud et ainult Soome beibid ja mormoonid misjonärid olid võimelised seda õppima. haha!
Järgmine samm oli misjonäride koolituskeskus. Vastavalt keele raskusele määrataks, kui kaua misjonär peab sinna jääma. Muidugi mina pidin kõige kauam seal elama. Olime seal 12 nädalat ja iga päev õppiksime misjonäridega õppetunde, elu standardid, ja Eesti keelt. Oli tore seal olla ja isegi võtsin juurde kuna sõin palju maitsvaid toite. Kui päev lõpuks tuli, et Eesti minna, mul oli väga põnev, aga mitte kedagi ei saaks valmistada täiuslikult misjoniks.
Matt Richardson
