Olen Mormoon!

Jah! Kui inimesed minult küsivad, kui nad on teada saanud, kas ma olen Mormoon. Jah, olen ütelnud, kuigi kohe ma parandan neid ja olen öelnud, noh minu jaoks on see, kui hüüdnimi, sõimusõna. Tegelkult oleme Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku liikmed või Viimse Aja Pühad. Lühend- VAP Aga ma ei solvu. Sest tegelikult inimesed ei tea meist midagi, peale selle, mis nad on internetist lugenud, et meil on mitme naisepidamise komme. Seda enam ei tehta, mitte meie ja see on vale! Kes tunneb pühakirju see teab , mida see tähendab. Aga anname neile andeks, sest nad ei tea mida nad räägivad. Minul on üks naine, olen abielus ja truu oma abikaasale. Pean kinni kõlbelisepuhtuse seadusest ja tarkusesõnast.

Kas on raske olla Mormoon?

Minu jaoks küll mitte, pigem kerge olen vaba paljudest maailma tabudest ja kommetest, mis tekitavad hetkelisi naudinguid, pettetundeid ja sõltuvusi.

Kas on raske pidada käske?

Ma ütlen teile, Ei! Need on meie kasuks ja meie heaks. Iga isa tahab oma lapsele head, nii ka meie Taevane Isa. Pole katlustki.
Olen tavaline mees, käin tööl, teen kõike, mis on kooskõlas pühakirjadega, olen õnnelik, kui kunagi varem. Armastan oma perekonda. Ja kui ma ei oleks see, kes ma olen. Ma elaks juba üksi, jooks ja ei tea üldse mida ma teeks, sest enne ma ei mõistnud elu eesmärki jne.
Ja ma ei häbene, et olen inimeste poolt hüütud Mormoon. Sest me teame, kes me oleme.
Mul on hea meel, et misjonärid tulid minu ukse taha. Püüan olla Kristuse järgija, teha kõike armastuses.

Te tunnete meid ära meie tegudest. :-))

Täpsemalt:
Te tunnete nad ära nende viljast. Ega viinamarju korjata
kibuvitstelt ega viigimarju ohakailt?

MT: 7:16

Jeesuse Kristuse nimel! Aamen!

Jumal vastab palvetele

Minu kogemus, kuidas ma tean, et Jumal vastab meie palvetele.
Olin 14-15 aastane olin käinud pühapäeva kools. Olin õppinud juba Jumalast ja Tema Pojast ja evangeeliumist. Oskasin ka mingil määral palvetada; Meie Isa palve oli peas, aga südamest palvetada ma päris ei osanud.
Väikse poisina olin alati püüdnud olla töökas ja tahtsin alati ise teenida oma taskuraha. Töötasin maal laudas, karjatasin lehmi. Lapsepõlv mööduski enam- vähem nii. Tegime seda tööd koos vendadega korda mööda.
Olin siis üks päev karjas, lehmad olid jõe ääres karjamaal, kõik oli hea, kuni sinna maani, kus pidin karja sisse ajama. Vahetult enne seda hakkas sadama paduvihma ja lehmad läksid kõik laiali mööda pikki jõge, seistes üks teise kõrval. Moodustades pikka-pikka rivi mööda jõe kallast.
Hakksin, siis ajama lehmi jõe äärest ära, joostes pikki jõge. Ja kui ma jõudsin teise otsa, siis esimene ots oli juba end tagasi ümber pööranud. Vihma sadas nii, et nad seisid tagumikuga vihma poole ja näoga jõe poole.
Ma usun, et ka meil inimestel ei meeldi seista näoga vastu vihma.
Nii-siis hakkasin jälle otsast peale, üritades neid lehmi jõe äärest ära ajada. Kuid olin jõudnud teise otsa oli esimene pool juba ümber keeranud end. Nii ma jooksin ja jooksin ja lõpuks ma vaatasin kella ja ma mõistsin , et nii moodi ma ei saa neid sisse. Ja mul tuleb jama, sest naised juba ootasid. Mul ei käinud ei jõud ega kiirus neist üle; ma hakkasin nutma, ma jäin seisma ja nutsin.
Siis mul ei jäänud muud üle, kui ma palvetasin Jumala poole kõva häälega taeva poole vaadates. See palve tuli südamest ja siiralt kuna ma oli tõesti hädas ja vajasin Issanda abi. Ma palvetasin nii nagu ma mõtlesin:" Jumal, palun aita mul lehmad sisse ajada!"

Ja mis juhtus?

Hetkega, kui olin öelnud palve, käis selline kõmakas- kõue mürin!
Kõik lehmad üheaegselt, korraga keerasid ringi ja hakkasid minema vastu vihma lauda poole.
See oli uskumatu, ma seisin ja vaatasin ja olin jahmunud. Aga see oli tõesti nii. Siis mul ei jäänud muud üle, kui joostes neid kiiremini lauta ajada. Vahe peal jooksid paar lehma küll vilja põllu sisse, aga see oli pisku selle kõrval , mis toimus jõe ääres. See oli tõesti hea tunne, kui ma sain lehmad sisse ajada. Ma tundsin rõõmu.
Peale seda kogemust ma ei osanud olla Jumalale tänulik. Ma unustasin see loo kiiresti ära. Aastaid hiljem tuli see mulle meelde, kui hakkasin elule ja Jumalale mõtlema.
Nüüd ma mõistan ja olen tänulik selle kogemuse eest. Sest nii me õpime, läbi kogemuste. Ja ma tean, et Jumal kuuleb jätkuvalt oma lapsi. Ja imeteod ei ole läbi, neid juhtub iga päev maailmas.
Ei möödu päeva, kus ma ei palveta! Hüütke Jumala poole kõiges ja iga pool ja te tunnete ja näete Tema käsi oma tegemistes.
Ma tunnistan, seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.

Jumal vastab palvele

Paar päeva pärast seda, kui ma sisenesin misjonäride koolitus keskusse ma hakkasin ennast heidetuna tundma. Eesti keel oli nii raske ja ma isegi mõtlesin, et ma ei kunagi õpi selle selgeks. Oli nii palju käändeid ja keerulisi reegleid. Eesti keel on nii inglise keelest erinev. Aina rohkem ja rohkem ma tundsin halvasti ja üha raskem oli minu jaoks tunda Püha Vaimu ja rahu. Mõnikord ma võrdlen ennast teiste inimestega, kes mind ümbritsevad saan masendatud seda tehes. Mõlemad mu kaaslased olid nii tublid ja tundus mulle, et nad õppisid keele ning teiste misjonitööga seotud asjade ära nii kergesti ja kiirelt. Enne misjonäride koolitusekeskusse sisenemist, arvasin küll, et tean palju aga avastasin et nii pole tõde. Siiani ei olnud tundnud igatsust kodu ega perekonna järele aga tol päeval ma hakkasin tundma suurt kodu igatsust. Väga raske päev oli. Ma isegi tahtsin nutma hakkata kurbuse pärast. Ma oleksin hakkanud palvetama aga teadsin, et kui sel momendil palvetaksin, ma kindlasti nutma puhkeksin. Teel söögi majja, ma panin oma käsi tasku ja tundsin mingit paberit. Võtsin selle välja ja nägin et see oli kiri oma 7 aastase õe poolt. Ta oli selle pannud minu tasku enne, kui ma kodunt lahkusin. Huvitav asi on selles et ma olin kandnud seda ülikonda paar korda enne, aga just alles olin leidnud selle kirja, kui ma seda vajasin. Matteuse 6:8 loeb "teie isa kes on taevas teab seda mida teil on vaja isegi enne kui te temalt palute." samal õhtul ma sain pakki oma perekonna poolt ka. Kas see kõik on juhus? Ma ei usu. Jumal teadis mida ma vajasin sel momendil. Ta teadis, et see päev oleks üks minu raskeimaid päevi ja oli minu kõrval. Kui ma sain selle kirja ja pakki minu masenduse tundeid kadusid ära. Ma tean, et Jumal armastab oma lapsi ja hoolib nende eest. Kuigi need probleemid, mis tulevad ette ongi mõnigkord väikesed, Jumal ikka hoolib ja tahab meid õnnelikuks teha. Tavaliselt ta teeb seda teiste inimeste kaudu. On nii eriline, kui Jumal vastab meie palvetele, aga on isegi rõõmu pakkuvam, kui Jumal vastab teiste palvetele meie kaudu.