06.08.2011
Õed misjonärid palusid mind endaga kaasa tulema, et õpetada ühte perekonda. See kogemus oli väga hea, perekond oli väga sõbralik ja lahke. Vaatasime Joseph Smithist filmi "TAASTAMINE"
Oli väga vaimne kogemus meie kõigi jaoks.
MInu jaoks ja pereisa jaoks oli IME see, kui ta ütles: "Kui ma olin aias tööd tegemas ja nägin esimest korda neid kahte misjonäri oli mul tunne nagu ma nägin kahte INGLIT"
See on tunnistus, et Viimse Aja Jeesuse Kristuse Kirik on õige ja Mormoni Raamat on Jumala Sõna ja me püüame hoida oma valgust kõrgel nagu Jeesus meil palus teha.
Kevad 2011.a.
Üks lugu, mida rääkis õde Dance, kui ta oli misjonil oma abikaasaga Eestis, käis meil Pärnu Koguduses külas.
Nemad oli kutsutud Balti Misjonile, president Dance oli Balti Misjoni juhataja.
Lugu on pärit indiaanlastelt, neil oli selline tava või komme, et kui noormees jõudis vastavasse ikka pida ta tegema ühe katse läbi.
See katse oli selline, kus pandi proovile noormehe kuulekus, vastupidavus ja julgus. See katse oli siis selline....
Isa ja poeg läksid ühel päeval metsa, nad kõndisid mitmeid päevi kuni jõudsid ühel hommikul ühele lagendikule. Poeg pidi maha istuma keset lagendiku ja isa sidus tal silmad kõvasti kinni, et ta midagi ei näeks.
Isa ütles pojale, et ta mingil juhul ei võtaks sidet silmade eest ära, kuni järgmise hommikuni, kuni päikse tõusuni.Kui ta tunneb et päike soojendab tema palet. Muidu ta ei tee seda katset läbi. Tehtud, öeldud jättis ta poja lagendikule istuma.
Päev veeres õhtusse ja peagi saabus öö, poiss istus lagendikul. Öösel kuulis poiss kuidas loomad käisid ringi, ta kuulis igasuguseid hääli ja krabinat enda ümber. Ta tundis isegi hirmu, aga ta istus vapralt edasi ja oli kuulekas oma isale, pannes proovile oma julguse. Nii ta istus öö otsa liikumatult ja ilma, et oleks sideme peast ära võtnud.
Istudes ta tundis kuidas tõusev päike paistis läbi puude ja soojendas ta jalgu. Ta oli kannatlik ja istus edasi, istudes tundis ta kuidas päike soojendas teda aina rohkem ja rohkem mööda keha ülesse liikudes. Kuni ta tundis kuidas päike soojendas tema nägu.
Nüüd poiss teadis, et katse on läbi ja ta võib oma sideme silmade pealt ära võtta. Vaikselt sidus ta sideme lahti ja mida ta nägi.....
Tema ees istus isa, isa, kes oli kogu öö olnud pojaga, ilma et ta oma poega oleks sinna üksi jätnud.
Katse oli sooritatud.
Mida me saame sellest loost õppida?
Meie oleme siin maailmas ka nagu katset tegemas, meid on siia saadetud, et me kogeksime igasuguseid asju, teeniksime teisi, õpiksime ja peaksime vastu lõpuni. Me nagu oleksime ka pimeduses ilma et me midagi näeksime, mis on Isa juures. Me oleme samas olukorras nagu see poiss, me ei näe Isa, kuid me peame olema kuulekad, kannatlikud ja julged, et katset läbida. Aga me teame alati, et Taevane Isa on alati meie kõrval, üks kõik, kui raske meil võib elus olla. Kui me paneme oma usalduse tema peale võime alati kindlad olla. Isa ei jätta kunagi oma armastatud lapsi maha.
Tundmatu autor
20.03.2011 pühapäev
Õed misjonärid palusid mind endaga kaasa tulema, et õpetada ühte perekonda. See kogemus oli väga hea, perekond oli väga sõbralik ja lahke. Vaatasime Joseph Smithist filmi "TAASTAMINE"
Oli väga vaimne kogemus meie kõigi jaoks.
MInu jaoks ja pereisa jaoks oli IME see, kui ta ütles: "Kui ma olin aias tööd tegemas ja nägin esimest korda neid kahte misjonäri oli mul tunne nagu ma nägin kahte INGLIT"
See on tunnistus, et Viimse Aja Jeesuse Kristuse Kirik on õige ja Mormoni Raamat on Jumala Sõna ja me püüame hoida oma valgust kõrgel nagu Jeesus meil palus teha.
Kevad 2011.a.
Üks lugu, mida rääkis õde Dance, kui ta oli misjonil oma abikaasaga Eestis, käis meil Pärnu Koguduses külas.
Nemad oli kutsutud Balti Misjonile, president Dance oli Balti Misjoni juhataja.
Lugu on pärit indiaanlastelt, neil oli selline tava või komme, et kui noormees jõudis vastavasse ikka pida ta tegema ühe katse läbi.
See katse oli selline, kus pandi proovile noormehe kuulekus, vastupidavus ja julgus. See katse oli siis selline....
Isa ja poeg läksid ühel päeval metsa, nad kõndisid mitmeid päevi kuni jõudsid ühel hommikul ühele lagendikule. Poeg pidi maha istuma keset lagendiku ja isa sidus tal silmad kõvasti kinni, et ta midagi ei näeks.
Isa ütles pojale, et ta mingil juhul ei võtaks sidet silmade eest ära, kuni järgmise hommikuni, kuni päikse tõusuni.Kui ta tunneb et päike soojendab tema palet. Muidu ta ei tee seda katset läbi. Tehtud, öeldud jättis ta poja lagendikule istuma.
Päev veeres õhtusse ja peagi saabus öö, poiss istus lagendikul. Öösel kuulis poiss kuidas loomad käisid ringi, ta kuulis igasuguseid hääli ja krabinat enda ümber. Ta tundis isegi hirmu, aga ta istus vapralt edasi ja oli kuulekas oma isale, pannes proovile oma julguse. Nii ta istus öö otsa liikumatult ja ilma, et oleks sideme peast ära võtnud.
Istudes ta tundis kuidas tõusev päike paistis läbi puude ja soojendas ta jalgu. Ta oli kannatlik ja istus edasi, istudes tundis ta kuidas päike soojendas teda aina rohkem ja rohkem mööda keha ülesse liikudes. Kuni ta tundis kuidas päike soojendas tema nägu.
Nüüd poiss teadis, et katse on läbi ja ta võib oma sideme silmade pealt ära võtta. Vaikselt sidus ta sideme lahti ja mida ta nägi.....
Tema ees istus isa, isa, kes oli kogu öö olnud pojaga, ilma et ta oma poega oleks sinna üksi jätnud.
Katse oli sooritatud.
Mida me saame sellest loost õppida?
Meie oleme siin maailmas ka nagu katset tegemas, meid on siia saadetud, et me kogeksime igasuguseid asju, teeniksime teisi, õpiksime ja peaksime vastu lõpuni. Me nagu oleksime ka pimeduses ilma et me midagi näeksime, mis on Isa juures. Me oleme samas olukorras nagu see poiss, me ei näe Isa, kuid me peame olema kuulekad, kannatlikud ja julged, et katset läbida. Aga me teame alati, et Taevane Isa on alati meie kõrval, üks kõik, kui raske meil võib elus olla. Kui me paneme oma usalduse tema peale võime alati kindlad olla. Isa ei jätta kunagi oma armastatud lapsi maha.
Tundmatu autor
20.03.2011 pühapäev
Järjekordne päev, kui käisin kirikus. Päev oli täis tarkust ja teadmisi.
Õhtul, kui hakkasin minema koju olin bussipeatuses ootasin bussi. Nägin ühte meest, kes teretas mind või midagi pobises oma ette, käega viibates minu poole.
Mõtlesin, et ei tee temast välja, seisin edasi vaadates teda mida ta nüüd teeb? Ta kõnetas ka teist inimest ja viipas talle samamoodi nagu mullegi, kuid ka see poiss ei teinud temast välja ja läks edasi. Siis mees istus pingile, vaatas mind ja küsis: “Räägid vene keelt?” ütlesin eesti keeles: “Räägi, räägin” Siis ta pomises midagi millest ma aru ei saanud, see oli ka arusaadav sest ta oli purjus. Siis ma vaatasin, et mees ei mõista mind eriti või ei tahtnud mõista. Siis proovisin rääkida vene keeles temaga, ta mõistis mind kuigi mina teda mitte eriti. Ta nagu sõi oma sõnad ära, aga mõttest sain aru ja proovisin teda kuulatada tulles talle lähemale.
Ta vaatas mind küsides, kas ma olen ärimees, mingi spets varas? Olin ju ülikonnaga, mustas mantlis ja must kott üle õla. Ma olin üllatanud ja ütlesin, et olen õpetaja. Siis oli tema üllatanud. Ta küsis:” millised lapsed sul on, keda sa õpetad, väikesed või suured?” Ütlesin et suured, jutt muidugi kordus mitu korda, kuna tegemist oli purjus inimesega.
Siis ta arvas, et küll mul on raske nendega. Ma vastasin talle, et sugugi mitte. Millepeale ta oli jälle üllatanud. Siis ta proovis mind, vist kiusata küsides:”Aga tüdrukud suurte rinndadega, näidates kehakumerusi enda peal, kuidas nendega on? Tulevad ja võluvad sind ja ütlevad, et armastavad sind, mis siis teed?”
Siis ma vastasin talle, et järelikult nii noored ei tea mis tähendab armastus.
“Kas sa tead, mis on armastus?” küsis tema. Ma vastasin, et ma arvan küll, et ma tean, mis on armastus. Mees oli jälle üllatanud. “Kuidas sa nendega hakkama saad? Sa oled vist hea õpetaja” Ütles mees ja oli järjekordselt üllatanud. Siis ta ütles mulle midagi sellist, mis oli rabav ma üllatusin ja see tegi mulle healt meelt ma lausa tundsin suurt rõõmu. Need on need sõnad mida ta ütles: “Sa oled nagu Jeesus Kristus!”
Seistes tundisn, et pean ta kõrvale istuma nii ma ka tegin. Tuli aeg ise nüüd rääkima hakata. Küsides kuidas on temal lood Jumalaga.
Siis tuli selline hetk mida iga misjonär ja Viimse Aja Püha on oodanud, et küsida. “ kas sa usud Jumalasse?” küsisin ma. Mees oli otsekohene ja vastas jaatavalt, ma usun, et on keeg,i kõrgeim võim.
Ma rääisin talle ka, et käin kirikus. Mille peale oli ta taas üllatanud. Ja ütles et ma olen väga tark, et ennast mitte tõsta Jumalast kõrgemale vastasin, et see tarkus on Jumalalt, viibates põidlaga taeva poole. Mees oli päris üllatanud ja ütles, oled ikka tark küll. Ta küsis, kas mul on lapsi? Vastasin jah 2 last ja naine. Ta vist tundis midagi või ma ei tea, aga ta pani oma käe mulle ümber õla peale. Hoidis natuke, siis tuli buss mida olin oodanud. Ma küsisi, et kas tuled ka selle bussi peale, et mina lähen.
Astusime bussi ma eest liikudes ettepoole. Vaatasin et mees jäi bussi keskele, nägin et ta vaatab mind. Läksin tema juurde tagasi, siis ta ütles:” Et ma annaksin oma hinge sellise mehe eest!” Nüüd ma oli taas üllatanud, rabatud, halvatud heas mõttes.
Ütlesin talle, et täna Jumalat mitte mind. Ta küsis kus ma elan? Ütlesin et Mai 15, ta päris mis korter? Küsisin, kas tahad külla tulla? “ Ei tahaks lihtsalt teada, kus selline mees elab” vastas mees. Muidugi ma ei öelnud talle, mis on minu korteri number
“Kas sul on telefoni number?” küsis ta. Ma ütlesin talle jah, on üks viisitkaart panin käe taskusse ja võtsin välja Viimse Aja Pühade Jeesuse Kristuse Kiriku viisitkaardi välja ja ütlesin,et siin on kirjas ka vene keeles.
Mees tänas, pani selle taskusse ja läks ukse poole ja väljus bussist. See toimus kõik ühe bussipeatuse võrra.
Ma arvan, et see lugu on seda väärt, et ülese kirjutada. Loodan, et ma näen seda meest veel ja et ta tuleb kirikusse, kus saab õppida Jumala tarkust.
Mis sellest loost võib õppda? No ikka seda, et oma eeskujuga saame me palju muuta. Järgides meie Päästjat Jeesust Kristust.
Ja olla valguseks kõikidele inimestele, nii nagu Tema palus.
Tunnistan Jeesuse Kristuse nimel. AamenSergei Tšekmarjov
JÄLJED LIIVAL
Üks mees nägi und. Unenäos kõndis ta Jumalaga merekaldal. Üle taeva jooksid stseenid tema elust. Iga sündmuse puhul märkas mees, et selle juurde käisid kaks paari jalajälgi - ühed kuulusid talle ja teised Issandale.
Kui viimane lõik tema elusündmustest oli nähtud, vaatas mees tagasi jälgedele liival. Ta märkas, et paljudel kordadel oli tema elurada tähistamas vaid üks rida jälgi. Ta märkas veel, et see juhtus just neil aegadel tema elus, mis olid kõige raskemad.
See häiris teda ja ta küsitles Jumalat selle kohta. "Issand," ütles ta, "sa ütlesid, et kui ma kord olen otsustanud sind järgida, käid Sina minu kõrval kogu mu tee. Kuid nüüd olen ma näinud, et minu elu kõige raskematel aegadel on liival vaid üks rida jalajälgi. Ma ei mõista, miks neil hetkedel, kus ma Sind kõige enam vajasin, Sa mu maha jätsid?"
Issand vastas: "Mu poeg, mu kallis laps, ma armastan sind ja ei jäta sind kunagi maha. Oma kannatuse ja raskuste perioodidel, kui sa nägid vaid üht jäljerida, olid need minu jäljed - see oli siis, kui ma sind kandsin."
Tundmatu autor
ÜKS LUGU
Kord oli üks noor naine oli ootamas oma lendu lennujaama ooteruumis. Kuna tal oli ees mitmetunnine ootamine, otsustas ta osta mõne raamatu ja paki küpsiseid, et aega mõnusamalt veeta.
Leidnud endale mugava koha ja hakkas ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks mees ajakirja. Naine hakkas raamatut lugema ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka see mees ühe küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi.
Leidnud endale mugava koha ja hakkas ta lugema. Tema kõrvalistmel luges üks mees ajakirja. Naine hakkas raamatut lugema ja võttis ühe küpsise. Seejärel võttis ka see mees ühe küpsise. Naine pidas seda kummaliseks, aga ei öelnud midagi.
Järgmist küpsist võttes, võttis ka mees uuesti sealt.
Naine läks sisemiselt üha vihasemaks ja ei suutnud sellist nahaalsust ära imestada, aga kuna ta ei tahtnud tüli korraldada, ei hakanud selle mehega õiendama.
Mees võttis viimase küpsise, murdis selle pooleks ja andis pool naisele.
See oli naisele liig! Ta oli suutnud end eelnevaga juba nii vihaseks ajada, et sellepeale ei osanud muudmoodi reageerida, kui haaras oma asjad ja tormas puhisedes minema...
Kui naine lennukisse istus ja oma käekoti avas, leidis ta sealt enda ostetud küpsisepaki - avamata ja puutumata.
Tal oli niiiii häbi... ja kahju, et oli selle mehe peale niimoodi vihastanud.
Mees oli ju jaganud temaga oma küpsiseid nii lahkelt ja iseenesestmõistetavalt.
Ja nüüd oli ta lennukis... ilma mingi võimaluseta vabandada või heastada või seletada...
Loo moraal: on 4 asja, mida ei saa parandada:
* Ei saa peatada kivi, kui see on heidetud
* Sõna, kui see on välja öeldud
* Võimalust, kui see on kaotatud
* Aega, kui see on läinud...
Kallis sõber, millal Sulle viimati öeldi, kui eriline Sa oled...
Kui oluline Sa teiste jaoks oled...
Kui palju kordi, on Sinu kiri, telefonikõne või kohtumine Sinuga muutnud kellegi päeva paremaks...
Aeg, mille Sa kulutad, et jagada midagi toredat, mis Sa oled leidnud või saanud, on väga tänuväärne. Isegi kui alati ei vastata, võid kindel olla, et keegi on väga tänulik.
Ja seepärast ütlen ma Sulle: Ilma Sinuta oleks mu maailm palju vaesem.
Mul on heameel, et oled minu elus olemas!
Tundmatu autor
EKSPERIMENT
Washington, metroojaam ühel külmal jaanuari hommikul 2007. Üks mees mängib viiulil Bachi kuut lugu umbes 45 min. Selle aja jooksul läbib seda jaama umbes 2 tuhat inimest, enamus neist läheb tööle.
3 minuti möödudes üks keskealine mees märkab, et keegi muusik mängib. Ta aeglustab sammu aga siis kiirustab edasi.
4 min hiljem:
Viiuldaja saab oma esimese dollari: üks naine viskab selle ta mütsi ja jätkab peatumatult oma teed.
6 min hiljem:
Üks noor mees nõjatub seina vastu ja kuulab teda, siis vaatab oma kella ja alustab edasiminekut.
10 min hiljem:
3-a poiss peatub, aga ema tõmbab teda kiirustades edasi. Laps peatud jälle, et viiuldajat vaadata, aga ema tõmbab teda kõvasti ja laps jätkab kõndimist, pöörates kogu aeg oma pead. See kordub mitu korda teiste lastega. Iga lapsevanem, ilma erantita, sunnib oma lapsi kiiresti edasi minema.
45 min:
muusik mängib katkestamatult. Ainult 6 inimest on seisatanud, kuulanud lühikest aega. Umbes 20 inimest andis raha, aga jätkas kõndimist oma endisel sammul. Mees kogus kokku 32 dollarit.
1 tund:
Ta lõpetab mängimise ja vaikus võtab maad. Mitte keegi ei märka. Keegi ei aplodeeri. Pole mitte mingit reaktsiooni.
Keegi ei teadnud seda, et mängija oli viiuldaja Joshua Bell, üks suurimaid muusikuid maailmas. Ta mängis keerukamaid palu, mis iganes kirjutatud, viiulil, mis on väärt 3,5 milj. dollarit. Kaks päeva varem oli Joshua Belli kontsert Bostoni teatris välja müüdud, koht maksis 100 dollarit.
See on tõsilugu. Joshua Bell mängis inkognito metroojaamas, see oli organiseeritud Washington Post'i poolt osana sotsiaalsest eksperimendist ' Märkamine, maitse ja prioriteedid'. Tõusis küsimus: kas me märkame ilu tavalises kohas mitte mingil erilisel kellaajal? Kas me peatume, et seda väärtustada? Kas me tunneme ära andekuse mitteoodatud kontekstis?
Üks võimalik kokkuvõte, mis sellest katsest võiks tuleneda, oleks järgmine: kui meil ei ole aega momendiks, et peatuda ja kuulata ühte maailma parimat muusikut, kes mängib parimat muusikat, mis kunagi on kirjutatud, ühel parimal pillil, mis iganes on valmistatud... kui palju teisi asju meil märkamata jääb?
Viide Videole
