Jumal vastab palvetele

Minu kogemus, kuidas ma tean, et Jumal vastab meie palvetele.
Olin 14-15 aastane olin käinud pühapäeva kools. Olin õppinud juba Jumalast ja Tema Pojast ja evangeeliumist. Oskasin ka mingil määral palvetada; Meie Isa palve oli peas, aga südamest palvetada ma päris ei osanud.
Väikse poisina olin alati püüdnud olla töökas ja tahtsin alati ise teenida oma taskuraha. Töötasin maal laudas, karjatasin lehmi. Lapsepõlv mööduski enam- vähem nii. Tegime seda tööd koos vendadega korda mööda.
Olin siis üks päev karjas, lehmad olid jõe ääres karjamaal, kõik oli hea, kuni sinna maani, kus pidin karja sisse ajama. Vahetult enne seda hakkas sadama paduvihma ja lehmad läksid kõik laiali mööda pikki jõge, seistes üks teise kõrval. Moodustades pikka-pikka rivi mööda jõe kallast.
Hakksin, siis ajama lehmi jõe äärest ära, joostes pikki jõge. Ja kui ma jõudsin teise otsa, siis esimene ots oli juba end tagasi ümber pööranud. Vihma sadas nii, et nad seisid tagumikuga vihma poole ja näoga jõe poole.
Ma usun, et ka meil inimestel ei meeldi seista näoga vastu vihma.
Nii-siis hakkasin jälle otsast peale, üritades neid lehmi jõe äärest ära ajada. Kuid olin jõudnud teise otsa oli esimene pool juba ümber keeranud end. Nii ma jooksin ja jooksin ja lõpuks ma vaatasin kella ja ma mõistsin , et nii moodi ma ei saa neid sisse. Ja mul tuleb jama, sest naised juba ootasid. Mul ei käinud ei jõud ega kiirus neist üle; ma hakkasin nutma, ma jäin seisma ja nutsin.
Siis mul ei jäänud muud üle, kui ma palvetasin Jumala poole kõva häälega taeva poole vaadates. See palve tuli südamest ja siiralt kuna ma oli tõesti hädas ja vajasin Issanda abi. Ma palvetasin nii nagu ma mõtlesin:" Jumal, palun aita mul lehmad sisse ajada!"

Ja mis juhtus?

Hetkega, kui olin öelnud palve, käis selline kõmakas- kõue mürin!
Kõik lehmad üheaegselt, korraga keerasid ringi ja hakkasid minema vastu vihma lauda poole.
See oli uskumatu, ma seisin ja vaatasin ja olin jahmunud. Aga see oli tõesti nii. Siis mul ei jäänud muud üle, kui joostes neid kiiremini lauta ajada. Vahe peal jooksid paar lehma küll vilja põllu sisse, aga see oli pisku selle kõrval , mis toimus jõe ääres. See oli tõesti hea tunne, kui ma sain lehmad sisse ajada. Ma tundsin rõõmu.
Peale seda kogemust ma ei osanud olla Jumalale tänulik. Ma unustasin see loo kiiresti ära. Aastaid hiljem tuli see mulle meelde, kui hakkasin elule ja Jumalale mõtlema.
Nüüd ma mõistan ja olen tänulik selle kogemuse eest. Sest nii me õpime, läbi kogemuste. Ja ma tean, et Jumal kuuleb jätkuvalt oma lapsi. Ja imeteod ei ole läbi, neid juhtub iga päev maailmas.
Ei möödu päeva, kus ma ei palveta! Hüütke Jumala poole kõiges ja iga pool ja te tunnete ja näete Tema käsi oma tegemistes.
Ma tunnistan, seda Jeesuse Kristuse nimel. Aamen.